Armsad vennad ja õed Kristuses,
Möödunud 9. juulil ilmus paavsti apostellik kiri (Motu Proprio), millega Püha Isa Benedictus XVI laiendas võimalusi pühitseda Püha Missat ladina riituse n.ö. erakorralise vormi (forma extraordinaria) järgi, see tähendab paavst püha Pius V poolt promulgeeritud ja paavst Johannes XXIII poolt 1962.a. uuesti välja antud missaraamatu järgi. Ladina riituse n.ö. korraline või tavaline vorm (forma ordinaria) põhineb endiselt 1970.a. muudetud, paavst Paulus VI poolt heaks kiidetud, paavst Johannes-Paulus II poolt täiendatud ja meie kogudustes kasutusel oleval missaraamatul. Nii apostellik kiri „Summorum Pontificum” ise kui ka sellele lisatud seletuskiri on avalikud ning ma soovitan neid lugeda, kuigi need ei ole veel tõlgitud eesti keelde. Ma sooviksin praegu seletada paavstliku dokumendi sisu paavsti sõnadega:
Apostellik kiri „Summorum Pontificum”, nagu Püha Isa eelnevad kirjad, näitab eelkõige kui olulisel kohal on Missa ja eriti pühapäevane Missa paavsti mõtetes ja muredes. Vatikani II Kirikukogu rõhutas, et „Euharistia on kogu evangelisatsiooni allikas ja kulminatsioon” (Presbyterorum Ordinis, n.5). Tõesti osalemine Missal igal pühapäeval – ja kui on see võimalik, ka argipäeviti – peab olema iga katoliiklase vaimuliku elu keskmeks ja juureks. Erinevad riitused (nii ida-riitused, nagu Ukraina kreeka-katoliku kogudustes kasutusel olev riitus, jt., kui ladina riitus) ja ladina riituse erinevad vormid tagavad selle, et “Kristuse Kirik ohverdab alati Jumalikule Majesteedile väärika Rituaali, Tema nime auks ja kiituseks ning Tema Püha Kiriku heaks” (Summorum Pontificum). Riituse väärikus eeldab inimese aktiivset ja regulaarset osalemist Pühal Missal, põhineb sellel ja samuti regulaarsel pihilkäimisel.
Vatikani II Kirikukogu väljendas soovi, et austus ja aupaklikkus Püha Liturgia vastu saaks uuendatud vastavalt meie aja vajadustele. Sellest soovist ajendatuna kiitis Püha Isa Paulus VI heaks, reformis, osaliselt uuendas ja lasi tõlkida erinevatesse keeltesse Ladina Kiriku liturgilised raamatud, mida piiskopid, preestrid ja usklikud võtsid hea meelega vastu ja mida paavst Johannes-Paulus II veel täiendas (…) Tänu sellele paistab terve liturgiline ehitis uuesti välja kogu oma väärikuses ja harmoonias. (vrd. Motu Proprio „Summorum Pontificum”). Paavst nimetab selle missateksti Missa korraliseks ehk tavaliseks vormiks.
Aga teatud piirkondades on mitte vähe neid usklikke, kes suhtuvad suure armastusega varasematesse liturgilistesse vormidesse. Need on mõjunud nii sügavalt nende kultuurile ja vaimsusele, et Püha Isa Johannes-Paulus II andis karjasearmastusest nende usklike vastu 1984.a. loa kasutada õndsa Johannes XXIII poolt 1962.a. välja antud Rooma Missaraamatut (vrd. Motu Proprio „Summorum Pontificum”).
Vastuseks nende usklike palvetele soovib Püha Isa Benedictus XVI, et 1962.a. missaraamat oleks kergemini kasutatav. Motu Proprio „Summorum Pontificum” täpsustab, milliseid on selle “erakorralise vormi” kasutamise tingimused.
Ükski vorm ei ole teisest vormist parem ega halvem. Nad vastavad erinevatele Kiriku ajaloo perioodidele ja Kiriku Õpetusameti eesmärkidele. Vastupidine väide oleks eelkõige nii Kiriku olemuse kui tema ajaloo ja liturgia vähese tundmise märk.
Ma sooviksin praegu lühidalt tulla selle juurde, mida paavst Benedictus XVI nimetab „positiivseks põhjuseks minu otsusele välja anda see Motu Proprio”. See on „sisemise lepitamise saavutamine Kiriku südames”. Selle nimel tuleb teha „kõik võimalik, et kõik need, kes tõesti soovivad ühtsust, saaksid püsida ühtsuses või ühtsuse juurde tagasi tulla” (paavst Benedictus XVI kiri piiskoppidele Motu Proprio „Summorum Pontificum” väljaandmise puhul). On väga tähtis, et see soov muutuks reaalsuseks ka meie Eesti Apostellikus Administratuuris, sest ühtsus, reaalne ja efektiivne ühtsus Kiriku ja Kiriku hierarhiaga, on katoliku usule oluline. Seda ei saa kõrvale jätta ega sulgudesse panna. Ma loodan kogu südamest ja palun Jumalalt, et see paavstlik dokument innustaks neid inimesi või perekondi, siin, Eestimaal, kes võib olla on seotud Püha Pius X Vennaskonnaga ja on distantseerunud Kiriku hierarhiast, tulema tagasi täielikku ühtsusesse Kirikuga.
Püha Isa avab Hea Karjasena Kiriku väravad ja kutsub oma lapsi sisse. Aeg on talle vastata kogu südamest, sest me „tunneme tema häält” (Jn 10, 3-4)
+ Philippe JourdanEesti Apostellik Administraator
Tallinnas, 20. augustil 2007. a., Püha Bernardi päeval
Sõnad, sõnad, sõnad… Aga kas piiskop on teinud ettevalmistusi, et FSSPX-i inimesed saaksid tema käe all igal pühapäeval oma harjumuspärase Missa? Tridenti Missa on ikka veel, ka nüüd aastaid hiljem, ainult mõnel korral kuus – ning needki on just need korrad, kui ka FSSPX Missa peab. Sellest võiks ju tuletada, et kui FSSPX kaoks, kaoksid needki korrad – mis seni on olnud ainult konkurentsi pärast, et inimesed taeva pärast mitte FSSPX kabelisse ei läheks. Ei jõua sellise kavala manipuleerimisega kuhugi.