Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Enne …

… ja nüüd:

Alltoodud intervjuus räägib sügisel Eestit külastanud ja lapsena Eestis kasvanud piiskop Athanasius Schneider Püha Armulaua vastuvõtmisest moel, mis on kooskõlas Kiriku traditsiooniga ja väljendab tõeliselt usku Issanda kohalolekusse Armulauasakramendis. Samal teemal on eesti keeles antud välja piiskop Schneideri paljudesse keeltesse tõlgitud raamat Dominus Est — See on Issand!

Kõrgeimate ülemkarjaste hooleks on kuni praeguse ajani alati olnud, et Kristuse Kirik teeniks Jumalikku Majesteeti väärika kultuse läbi “Tema nime auks ja kiituseks” ja “kasuks kogu oma pühale Kirikule”. 

Mäletamatutest aegadest on kehtinud põhimõte, mida tuleb järgida ka tulevikus, „et iga osakirik peab seisma kooskõlas ülemaailmse Kirikuga mitte ainult usudoktriini ja sakramentaalsete märkide, vaid ka apostellikust ja katkematust traditsioonist pärinevate üleilmsete tavade osas. Neid tavasid tuleb järgida mitte ainult selleks, et vältida eksimusi, vaid ka selleks, et terviklikult edastada usku, sest Kiriku palvelemise seadus vastab tema uskumise seadusele.” 

Ülemkarjaste seas, kes vajalikul viisil on sellist hoolt kandnud, paistab välja p. Gregoorius Suur, kes hoolega seisis selle eest, et Euroopa uutele rahvastele edasi anda nii katoliku usku kui ka jumalakultuse ja roomlaste poolt eelnevate sajandite vältel kogutud kultuuri aardeid. Ta käskis, et püha liturgia nii Missaohvri kui ka tunnipalvete vorm tuleb määratleda ja hoida sellisena, nagu seda on pühitsetud Roomas. Ta soosis kõigiti püha Benedictuse reegli alusel võitlevaid munki ja nunni, kes kõikjal Evangeeliumit kuulutades väljendasid oma elu läbi ka seda Reegli päästvat ütlust, „et midagi ei tohi seada tähtsamaks jumalakultusest” (Benedictuse Reegel, ptk. 43). Sel kombel elustas Rooma tavade kohaselt pühitsetud liturgia mitte ainult usku ja vagadust, vaid ka paljude rahvaste kultuuri. Tõsiasi on, et oma mitmetes vormides toetas Kiriku ladina liturgia kristliku ajastu kõikidel sajanditel arvukate pühakute vaimulikku elu, tugevdas paljudes rahvastes religiooni voorust ja elustas nende vagadust. 

Et püha liturgia täidaks mõjusamalt seda oma ülesannet, näitasid sajandite jooksul mitmed teised Rooma paavstid selles valdkonnas üles erilist innukust. Nende seas paistab välja püha Pius V, kes suure hingekarjasehoolega Tridenti Kirikukogu üleskutset järgides uuendas terve Kiriku jumalakultuse ja hoolitses selle eest, et valmis saaks ja antaks ladina Kiriku kasutusse liturgiliste raamatute parandatud ja „pühade isade normide kohaselt uuesti korraldatud” väljaanne. 

Rooma riituse liturgiliste raamatute seas on esimesel kohal loomulikult Rooma Missaal, mis arenes välja Rooma linnas ja võttis järgmistel sajanditel järk-järgult väga sarnase kuju sellele, mis oli jõus viimaste põlvkondade ajal. 

”Järgnevate sajandite jooksul järgisid Rooma piiskopid sama eesmärki, kui nad riituseid ja liturgilisi raamatuid täpsemini korraldasid ja uute ajastutega kohandasid, hiljem aga, meie sajandi algusest, võtsid nad ette laialdasema reformi ülesande” . Nii tegutsesid meie eelkäijad Clemens VIII, Urbanus VIII, püha Pius X, ja õnnis Johannes XXIII. 

Viimastel aegadel väljendas Vatikani II Kirikukogu soovi, et jumalakultusele kuuluv tähelepanu ja austus uuendataks ja kohaldataks meie ajastu vajadustega. Sellest soovist lähtudes kiitis meie eelkäija, kõrgeim ülemkarjane Paulus VI 1970. aastal heaks ladina Kirikule mõeldud uuendatud ja osaliselt muudetud liturgilised raamatud. Tõlgituna terves maailmas mitmetesse erinevatesse keeltesse, võeti need piiskoppide, preestrite ja ustavate poolt meeleldi vastu. Johannes Paulus II kinnitas Rooma Missaali kolmanda tüüpväljaande. Sel viisil töötasid Rooma piiskopid, et „see nii-öelda liturgiline ehitis […] ilmuks uues harmoonias ja väärikuses särades”. 

Kuid paljudes piirkondades jäi ja on siiamaani mitte väike hulk ustavaid nii suure armastuse ja kiindumusega jäänud seotuks liturgia varasemate vormidega, et kõrgeim ülemkarjane Johannes Paulus II, lähtudes karjasehoolest nende ustavate eest, tunnistas 1984 aastal Jumalakultuse Kongregatsiooni poolt ettevalmistatud erilise induldiga Quattuor abhinc annos õigust kasutada Johannes XXIII poolt 1962. aastal väljaantud Rooma Missaali. 1988. aastal aga kutsus jällegi Johannes Paulus II oma isiklikul initsiatiivil (motu proprio) väljaantud apostelliku kirjaga Ecclesia Dei piiskoppe üles kohaldama seda õigust laialdaselt ja suuremeelselt kõikide ustavate hüveks, kes seda paluvad. 

Silmas pidades nende ustavate pidevaid palveid, mille üle Meie Eelkäija Johannes Paulus II juba kaua mõtles, kuulanud ära 22. märtsil 2006 Konsistooriumile kogunenud kardinalide arvamused, kõike seda põhjalikult kaalutledes, kutsudes appi Püha Vaimu ja usaldades Jumala abi, OTSUSTAME käesoleva apostelliku kirjaga järgmist: 

Art 1. Paulus VI väljakuulutatud Rooma Missaal on Katoliku Kiriku ladina riituse „palveseaduse” (lex orandi) tavapäraseks väljenduseks. Seevastu p. Pius V väljakuulutatud ja õndsa Johannes XXIII poolt uuesti väljaantud Rooma Misaal tuleb tunnistada Kiriku sellesama „palveseaduse” erakorraliseks väljenduseks ja talle peab kuuluma vajalik austus auväärt ja igivana tava tõttu. Need Kiriku „palveseaduse” kaks väljendust ei või vähimalgi määral juhtida lõheni Kiriku „ususeaduses” – need on nimelt ainsa rooma riituse kaks erinevat kasutusviisi. 

Seepärast on Missaohvri pühitsemine õndsa Johannes XXIII poolt aastal 1962 väljaantud Rooma Missaali tüüpväljaande alusel, mida pole kunagi tühistatud, lubatud Kiriku liturgia erakorralise vormina. Selle Missaali kasutamise tingimused, mis määratleti varasemates dokumentides Quattuor abhinc annis ja Ecclesia Dei, asendatakse järgmistega: 

Art 2. Missadel, mis on pühitsetud ilma rahva osaluseta, võib iga ladina riituse katoliku preester, olgu ta ilmik- või ordupreester, kasutada kas õndsa paavst Johannes XXIII poolt aastal 1962 väljaantud Rooma Missaali või kõrgeima ülemkarjase Paulus VI poolt aastal 1970 väljakuulutatud Rooma Misaali, ja seda nimelt igal päeval, välja arvatud pühal Paasatriduumil. Selliseks pühitsemiseks ühe või teise Missaali kohaselt ei vaja preester mingit luba ei Pühalt Toolilt ega oma korraliselt ülemuselt. 

Art 3. Kui kas paavstliku või diötsesiaalse õiguse alusel tegutsevad pühendatud elu instituutide ja apostelliku elu seltside kogukonnad soovivad enda oratooriumites pühitseda konventuaalset ehk terve kogukonna Missat Rooma Missaali 1962. aasta tüüpväljaande kohaselt, võivad nad seda teha. Kui üksik kogukond või terve instituut või selts soovib selliseid pühitsemisi ette võtta sageli, tavaliselt või pidevalt, otsustagu selle üle kõrgeimad ülemused vastavalt õigusnormidele ning partikulaarsete seaduste ja põhikirja kohaselt. 

Art 4. Missa pühitsemisele, mida käsitleti ülalpool artiklis 2, võib seadusega ettekirjutatut järgides lasta osa võtma ka ustavaid, kes seda ise vabalt paluvad. 

Art 5, § 1. Kogudustes, milles leidub püsiv grupp varasematesse liturgilistesse traditsioonidesse kiindunud ustavaid, peab kogudusepreester nende palved püha Missa pühitsemiseks 1962. aastal väljakuulutatud Rooma Missaali riituse kohaselt meeleldi vastu võtma. Hoolitsegu ta selle eest, et nende ustavate hüve saaks kooskõlla viidud koguduse tavapärase hingehoiulise tööga, piiskopi juhtimise all Kirikuõiguse kaanoni 392 normide kohaselt, vältides lahkhelisid ja tugevdades Kiriku ühtsust. 

§ 2. Õndsa Johannes XXIII Missaali kohane pühitsemine võib aset leida argipäevadel; ka pühapäevadel ja pühadel võib samuti toimuda üks selline pühitsemine. 

§ 3. Ustavatele või preestritele, kes seda paluvad, võimaldagu kogudusepreester sellist pühitsemist selles erakorralises vormis ka muudel erilistel põhjustel nagu näiteks laulatused, matused, samuti episoodiliselt asetleidvatel juhtudel nagu näiteks palverännakud. 

§ 4. Õndsa Johannes XXIII Missaali kasutavad preestrid peavad olema selleks võimelised ega tohi omada õiguslikke takistusi. 

§ 5. Kirikutes, mis pole ei kogudusekirikud ega konvendikirikud, kuulub kiriku rektorile õigus anda lubasid eelpool käsitletud valdkonnas.

Art 6. Õndsa Johannes XXIII Missaali kohaselt rahva osalusel pühitsetavatel Missadel võib lugemisi lugeda ka kohaliku rahva keeles, kasutades Apostelliku Tooli poolt heakskiidetud väljaandeid 

Art 7. Kui mingi grupp ilmikutest ustavaid, keda käsitles art. 5 § 1, ei saa kogudusepreestrilt nõusolekut oma palvele, teatagu ta sellest diötseesi piiskopile. Piiskopil palutakse tungivalt täita nende palved. Kui piiskop ei saa ette näha sellist pühitsemist, juhitakse asi edasi Paavstlikule Komisjonile Ecclesia Dei. 

Art 8. Piiskop, kes soovib täita ilmikutest ustavate selliseid soove, kuid mitmesugustel põhjustel ei ole võimeline seda tegema, võib pöörduda Paavstliku Komisjoni Ecclesia Dei poole, kes annab talle nõu ja abi. 

Art 9. § 1. Peale selle võib kogudusepreester, kaalunud hästi asjaolusid, anda loa kasutada varasemat rituaali ristimise, abielu, pihi ja haigete salvimise sakramentide teostamiseks, kui seda sisendab hingede hüve. 

§ 2. Korralistele ülemustele antakse voli pühitseda kinnitamise sakramenti, kasutades varasemat Rooma Pontifikaali, kui sellist vajadust sisendab hingede hüve. 

§ 3. Pühitsustega vaimulikel on lubatud kasutada ka õndsa Johannes XXIII poolt aastal 1962 väljakuulutatud Rooma Breviaari. 

Art 10. Kohalik korraline ülemus võib, kui peab seda vajalikuks, asutada Kirikuõiguse kaanoni 518 normide kohaselt personaalkoguduse Rooma riituse varasema vormi kohaseks pühitsemiseks, või nimetada selleks otstarbeks rektori või kapellaani, pidades kinni vastavatest eeskirjadest.

Art 11. Johannes Paulus II poolt aastal 1988 asutatud Paavstlik Komisjon Ecclesia Dei jätkab oma ülesande täitmist.

Selle Komisjoni kuju, ülesanded ja tegevusnormid olgu sellised, millised talle tahab seada Rooma Piiskop.

Art 12. Seesama Komisjon, peale talle siiamaani kuulunud ülesannete, hakkab teostama Apostelliku Tooli võimu, valvates nende korralduste järgimise ja rakendamise üle.

Otsustame, et kõik, mis on määratletud Meie poolt selles motu proprio vormis väljaantud apostellikus kirjas, saaks seaduse kohustava jõu selle aasta 14. septembrist, Püha Risti Ülendamise pühast, ja sellest ajast käsime seda järgida, hoolimata kõigist vastupidistest korraldustest.

Antud Roomas, püha Peetruse juures, 2007. Issanda aasta ja meie Ülemkarjaseameti kolmanda aasta juulikuu seitsmendal päeval.

BENEDICTUS PP. XVI.

Mitteametlik tõlge eesti keelde: 
Isa Ivo Õunpuu

Paavst Benedictus XVI ütleb, et tema motu proprio kiri, mis jõustus eelmise aasta 14. septembril, on oluline pingutus aitamaks kõigil end Kirikus koduselt tunda. Paavst selgitas seda 14. septembril Prantsusmaa piiskoppidele, kes olid koos temaga kogunenud Lourdes’i tähistamaks neitsi Maarja ilmutuse 150. aastapäeva.

Paavst selgitas, et Summorum Pontificumist tulenevate uute korralduste vilju on juba mõningal määral näha. Paavst ütles: “Olen teadlik teie raskustest, kuid ma ei kahtle, et mõistliku aja jooksul suudate leida kõigi jaoks rahuldavad lahendused, sest vastasel korral käriseb Kristuse rüü veelgi enam lõhki.”

Paavst rõhutas juba Summorum Pontificumi kaaskirjas öeldut, et traditsioonilise liturgia taastamine on väga oluline samm loomaks eeldusi, et kõik Kirikust kaugenenud inimesed saaksid tagasi pöörduda. “Kirikus on koht igaühele,” selgitas Kirikupea. “Kirikus peaks saama end koduselt tunda iga inimene, ilma ühegi erandita; kedagi ei tohiks kõrvale tõrjuda. Jumal, kes armastab iga meest ja naist ning soovib, et ükski kaotsi ei läheks, usaldab meile vastava missiooni määrates meid Tema tallede karjaseks.”

“Me võime ainult tänada Teda selle au ja usalduse eest, mille osaliseks Ta on lasknud meil saada. Seetõttu püüdkem alati olla ühtsuse teenrid.”

Allikas: Zenit.org

London, 16.06.2008 (CWNews.com) – Vatikani vanemametnik kinnitas Inglismaal, et Paavst Benedictus XVI loodab näha Ladina liturgia erakorralise vormi kasutuselevõtmist kõikides kogudustes.

Kardinal Dario Castrillon Hoyos, Ecclesia Dei Komisjoni president, ütles 14. juunil Londonis toimunud pressikonverentsil, et traditsiooniline Ladina Missa tuleks uuesti kasutusele võtta terves Katoliiklikus maailmas. Vastuseks küsimusele, kas lõpuks võetakse vana liturgia kasutusele paljudes kogudustes, vastas Kolumbiast pärist prelaat: “Mite paljudes, vaid kõikides kogudustes.”

Kardinal Castrillon Hoyos ütles, et Inglismaa seminarid peaksid hakkama õpetama tulevastele preestritele, kuidas pühitseda Missat moel, mis oli Katoliku Kirikus standardiks enne Vatikani II Kirikukogu. Ta lisas, et paljudes kogudustes ei ole enam kuigivõrd vana liturgiat mäletavaid katoliiklasi, mistõttu peaks preestrid neile Ladina riituse erakorralist vormi tutvustama.

Vaata samal teemal pühjalikumat käsitlust:

(CWNews.com) – Paavstliku Liturgiateenistuse juhataja on tungivalt julgustanud võtta armulauda vastu põlvitades. Tema kinnitusel on selline teguviis Paavst Benedictus XVI eelistus.

Intervjuus ajalehele L’Osservatore Romano kinnitas mons. Marini, et Euharistia vastuvõtmine põlvitades ja keelele väljendab ja tugevdab austust Pühima Sakramendi vastu. Ta lisas, et kohase austuse rõhutamine ja taastamine on pakiline küsimus.

Alates ajast, mil mons. Marini asus paavstlike liturgiate juhataja ülesandeid täitma, on Vatikani jälgijad täheldanud, et Paavst Benedictus jagab Euharistiat põlvili ja keelele armulauda vastu võtvaile usklikele. Vastuseks küsimusele selle kohta, kas sellisest armulaua vastuvõtmise viisist saab paavstlike liturgiate norm, vastas Vatikani ülemliturgist jaatavalt. Ta lisas, et see initsiatiiv omab Püha Isa tugevat toetust.

Mons. Marini tuletas L’Osservatore Romanole meelde, et armulaua vastuvõtmine keelele on endiselt üleilmse Kiriku norm. Usklikel armulaua käele vastuvõtmise luba on mööndus või erand, mis anti Püha Tooli poolt nendele piiskoppide konverentsidele, kes seda taotlesid.

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Möödunud 9. juulil ilmus paavsti apostellik kiri (Motu Proprio), millega Püha Isa Benedictus XVI laiendas võimalusi pühitseda Püha Missat ladina riituse n.ö. erakorralise vormi (forma extraordinaria) järgi, see tähendab paavst püha Pius V poolt promulgeeritud ja paavst Johannes XXIII poolt 1962.a. uuesti välja antud missaraamatu järgi. Ladina riituse n.ö. korraline või tavaline vorm (forma ordinaria) põhineb endiselt 1970.a. muudetud, paavst Paulus VI poolt heaks kiidetud, paavst Johannes-Paulus II poolt täiendatud ja meie kogudustes kasutusel oleval missaraamatul. Nii apostellik kiri „Summorum Pontificum” ise kui ka sellele lisatud seletuskiri on avalikud ning ma soovitan neid lugeda, kuigi need ei ole veel tõlgitud eesti keelde. Ma sooviksin praegu seletada paavstliku dokumendi sisu paavsti sõnadega:

Apostellik kiri „Summorum Pontificum”, nagu Püha Isa eelnevad kirjad, näitab eelkõige kui olulisel kohal on Missa ja eriti pühapäevane Missa paavsti mõtetes ja muredes. Vatikani II Kirikukogu rõhutas, et „Euharistia on kogu evangelisatsiooni allikas ja kulminatsioon” (Presbyterorum Ordinis, n.5). Tõesti osalemine Missal igal pühapäeval – ja kui on see võimalik, ka argipäeviti – peab olema iga katoliiklase vaimuliku elu keskmeks ja juureks. Erinevad riitused (nii ida-riitused, nagu Ukraina kreeka-katoliku kogudustes kasutusel olev riitus, jt., kui ladina riitus) ja ladina riituse erinevad vormid tagavad selle, et “Kristuse Kirik ohverdab alati Jumalikule Majesteedile väärika Rituaali, Tema nime auks ja kiituseks ning Tema Püha Kiriku heaks” (Summorum Pontificum). Riituse väärikus eeldab inimese aktiivset ja regulaarset osalemist Pühal Missal, põhineb sellel ja samuti regulaarsel pihilkäimisel.

Vatikani II Kirikukogu väljendas soovi, et austus ja aupaklikkus Püha Liturgia vastu saaks uuendatud vastavalt meie aja vajadustele. Sellest soovist ajendatuna kiitis Püha Isa Paulus VI heaks, reformis, osaliselt uuendas ja lasi tõlkida erinevatesse keeltesse Ladina Kiriku liturgilised raamatud, mida piiskopid, preestrid ja usklikud võtsid hea meelega vastu ja mida paavst Johannes-Paulus II veel täiendas (…) Tänu sellele paistab terve liturgiline ehitis uuesti välja kogu oma väärikuses ja harmoonias. (vrd. Motu Proprio „Summorum Pontificum”). Paavst nimetab selle missateksti Missa korraliseks ehk tavaliseks vormiks.

Aga teatud piirkondades on mitte vähe neid usklikke, kes suhtuvad suure armastusega varasematesse liturgilistesse vormidesse. Need on mõjunud nii sügavalt nende kultuurile ja vaimsusele, et Püha Isa Johannes-Paulus II andis karjasearmastusest nende usklike vastu 1984.a. loa kasutada õndsa Johannes XXIII poolt 1962.a. välja antud Rooma Missaraamatut (vrd. Motu Proprio „Summorum Pontificum”).

Vastuseks nende usklike palvetele soovib Püha Isa Benedictus XVI, et 1962.a. missaraamat oleks kergemini kasutatav. Motu Proprio „Summorum Pontificum” täpsustab, milliseid on selle “erakorralise vormi” kasutamise tingimused.

Ükski vorm ei ole teisest vormist parem ega halvem. Nad vastavad erinevatele Kiriku ajaloo perioodidele ja Kiriku Õpetusameti eesmärkidele. Vastupidine väide oleks eelkõige nii Kiriku olemuse kui tema ajaloo ja liturgia vähese tundmise märk.

Ma sooviksin praegu lühidalt tulla selle juurde, mida paavst Benedictus XVI nimetab „positiivseks põhjuseks minu otsusele välja anda see Motu Proprio”. See on „sisemise lepitamise saavutamine Kiriku südames”. Selle nimel tuleb teha „kõik võimalik, et kõik need, kes tõesti soovivad ühtsust, saaksid püsida ühtsuses või ühtsuse juurde tagasi tulla” (paavst Benedictus XVI kiri piiskoppidele Motu Proprio „Summorum Pontificum” väljaandmise puhul). On väga tähtis, et see soov muutuks reaalsuseks ka meie Eesti Apostellikus Administratuuris, sest ühtsus, reaalne ja efektiivne ühtsus Kiriku ja Kiriku hierarhiaga, on katoliku usule oluline. Seda ei saa kõrvale jätta ega sulgudesse panna. Ma loodan kogu südamest ja palun Jumalalt, et see paavstlik dokument innustaks neid inimesi või perekondi, siin, Eestimaal, kes võib olla on seotud Püha Pius X Vennaskonnaga ja on distantseerunud Kiriku hierarhiast, tulema tagasi täielikku ühtsusesse Kirikuga.

Püha Isa avab Hea Karjasena Kiriku väravad ja kutsub oma lapsi sisse. Aeg on talle vastata kogu südamest, sest me „tunneme tema häält” (Jn 10, 3-4)

+ Philippe JourdanEesti Apostellik Administraator

Tallinnas, 20. augustil 2007. a., Püha Bernardi päeval